Sellel lehel on järjestatud valik minu luuletusi erinevatest aegadest.
***
Päiksest ma toitun
Ja pilvi ma joon,
Mu jalge all haihtub
See viimne perroon,
Millest alguse kõik sai,
Kõik sai… kõik sai…
Viimane kaotus
Või esmane võit,
Nii kaugel on peatus,
Kui käimas veel sõit,
Millest alguse kõik sai,
Kõik sai… kõik sai…
Hetkeks ma puhkan
Ja tukkuma jään
Ja hetkeks ma ihkan,
Et oleksin sääl,
Millest alguse kõik sai,
Kõik sai… kõik sai…
Viimaks ma märkan,
Et lõpp ongi käes
Ma enam ei ärka,
Olen minetand väe,
Millest alguse kõik sai,
Kõik sai… kõik sai…
***
On kaks musta:
On must ja must,
Kuid mind on üks.
On kaks valget:
On valge ja valge,
Kuid mind on üks.
On kaks inimest:
On inimene ja inimene,
Kuid mind on üks.
On kaks elu,
Oled sina ja olen mina,
Kuid armastus on üks…
***
Võin tappa su eest,
Kuid mitte sündida.
Koledad on need, kes ei tule välja,
sest kardavad, et inimesed vaatavad neid.
Koledamad need, kes ei tule välja,
sest kardavad, et inimesed näevad neid.
Võin surra su eest,
Kuid mitte elada.
***
Langeb pimedasse öhe
Tähtede kurbi pisaraid
Kostub tuule vaikne ohe
Kõikidel lein hinges on vaid.
Tõmbund hallikasse tooni
Memmede põsed nii roosad.
Viib neid ainult rada sooni,
Kus viimne kodu neid ootab.
***
Taeva pisarad langevad
Kui suur kurbus mu peale.
Kaevan kaugelt, kaugemalt
Kui olengi ma eales.
Mere ahastust kuulates,
Lainete itke harrast.
Päästan end kõigist riietest,
Säästan end suurest vaevast.
Ühinen lainte halaga,
Nende hoolde end jätan.
Kurvalt üle mind valavad
Enda kurbusest, hädast.
On lõpp ju ometi seegi,
Polnuks see mina, siis keegi…
***
Tige meri märatses tormide süles,
Püüdes neelata alla su poega.
Tardus veri, keerasid silmad sa üles,
Hoidsid püsti end põõsaste toega.
Karjus vesi, lainetas kisades sulle:
„Oota, kunagi päästja tal saabub!“
Aga meri pühkis su surmade tulle,
Viskud surma, et poeg sul maabuks.
Terav kivi rebis sul ribadeks hinge,
Päästsid kehaga maale nii poja.
Rauges raju, kahvatus maru ja pinge,
Lõppes vihma rünnak ja kadusid pilved,
Langes maale vaid pisaraist oja…
Pisar teise järel tal langes nii hingest.
***
Kange pakase sinine kallistus
Mind endasse tõmbas.
Mind kõvasti embas
Selle pakase sinine kallistus.
Lumemägede jäisetest tippudest
Suurt kurvastust kiirgas.
Suurt õnnetust hiilgas
Nende mägede jäisetest tippudest.
Lumehelveste õnnetuist pisaraist
Üks kuusepuu läikis.
Üks kuusepuu rääkis
Nende helveste õnnetuist pisaraist.
Raagus puude elutud jäsemed
Mind haarata püüdsid.
Mind kavalalt hüüdsid
Nende puude elutud jäsemed
Selle hommiku talvine kurbus
Mu igatsust loitis.
Mu kannatust toitis
Selle hommiku talvine kurbus.
***
Mu südame mahla
Määrib kibedaks igatsus
On mõtted täis tahma
Langeb silmist merre kurvastus.
***
Kui hinge kildudeks lõikab
Su pisaraist nõrguv pilk.
Kui süda kaugusse hõikab,
Et lõppenud ongi kõik.
Kui veri tardub mu soontes
Ja kurbusest jäätub huul.
Kui seisan siiani lootes,
Et tagasi toob sind tuul.
Kui rõõmu pilbasteks raiub
su kaotuse kirve pea.
Kui tume õnnetus laiub
Mu langenud hinge peal.
Siis sulle mõtlema sunnib
Üks lootuse väike kiir.
***
Olen suudelnud kulda
Ja kallistand’ päikest.
Olen nuusutand mulda
Ja puudutand äikest.
Siiski miski siin ilmas
Ei olnud nii ilus
Kui sa sulgesid silmad
Ja kuulsin ma sinult,
Et armastad mind.
***
Oma esimesel hommikul, kui sa ärkasid,
suurest imestusest rabatuna sa märkasid –
laius ees üks koridor tuhandete lastega,
laius ees üks koridor miljonite ustega.
Nägid igasugu uksi enda ees ja taga,
Mõned neist puhtad, mõned täis igasugu laga.
Mõned uksed olid hõbedast ja mõned kullast.
Mõned uksed lõhnasid merest ja mõned mullast.
Leidus uksi, mida keegi lükata ei malland,
Leidus uksi, mis olid lausa pärani valla.
Mõne ukse olid naelad igaveseks sulgend,
Mõnda ust sa puutudagi lihtsalt poleks julgend.
Mõnest uksest inimesi sisse lausa vooris,
mõnest uksest ainult vanu, mõnest ainult noori.
Mõned uksed olid lausa hiiglaslikult suured,
mõned uksed olid kõigest teiste uste juured.
Mõnest uksest nägid läbi, mis seal taga toimus,
teine oma saladuse näitamisest hoidus.
Mõne ukse tagant kostis muusika su kõrvu,
teine aga tekitas su südamesse hirmu.
Kaua võttis aega sul, et jõuda otsusele,
lõpuks tegid lahti oma ukse esimese.
Oled hiljemgi avanud uksi ja sulgenud,
selle taktis on su elu teekondki kulgenud,
Kuid esimese avasid sa imestusega,
sest seal taga õnnelikuna ootas su ema.
***
Kui inglid nutavad, sajab meil vihma,
iga vihmapiisk langeb mu peale
ning närib läbi mu naha.
Inglite kurbus seguneb mu verega.
Mu ihu on niiske, silmist jookseb vett,
koos inglitega olen kurb ja nutan,
mu pisarad langevad maale
ja segunevad mullaga.
Kui inimesed nutavad,
sajab ussidel maa sees vihma
iga pisar seguneb nende verega
meie kurbus seguneb nende verega.
Ka vihmaussid nutavad
nende pisarad segunevad puujuurte mahlaga.
Siis nutavad puud ja siis nutavad lehed.
Siis nutavad lehetäid ja siis nutavad pääsud.
Siis kui inglid nutavad, sajab meil vihma
ja iga vihmapiisk langeb meie peale.
***
Kui päikese paitus su naerune suu,
See inglid teeb kadedaks.
Su silmade vaate ees kahvatub kuu,
Ja lume teeb vedelaks.
Kui hingega rändan su silmade sees,
Näen soojust ja hoolivust.
Kuid silmiga uurin su huuli, mis ees,
Ja tunnen et hoolin sust.
***
Mul on kotitäis rõõmu,
Kas tahate ka
Sellest pisikest sõõmu,
Kas tahate ka?
Mul on taskutäis naeru,
Kas tahate ka
Väikest osa sest naerust,
Kas tahate ka?
Olen vabatahtlik
Naeratuste müüja.
Ma ei ole ohtlik,
Kuid mind ei või lüüa.
Õnne raha eest ei saa,
Raha, see on must.
Õnnesõõmu eest on vaja
Ainult armastust.
Mul on hõlma all päikest,
Kas tahate ka
Osa endale väikest,
Kas tahate ka?
Mul on kaabu alla lootust,
Kas tahate ka
Saada natuke lootust,
Kas tahate ka?
***
Kui sügise närbuvad lehed
Mu ümber löövad õnnetut tantsu,
Viib tuul ära ohates tähed
Ja puudest vormib õnnetud nartsud.
Ja inglite pisaravesi
Sööb räbalais hingest ampsu.
Oh, sügis, sa mõrvarlik susi,
Ma lambana su hamba all krõmpsun.
Ja pisarais lämbuvad pilved
Veel kurbust lisaks puistavad maale.
Ja päike vaid kibeda irve
Neist läbi surub mustale maale.
Ka lilled mõrvareiks saavad –
Nad mädanedes tapavad rõõmu
Ja vastu annavad vaeva,
Mis omakorda verest joob sõõmu
Ja halliks su sinised silmad
Seal katastroofi embuses läevad,
Kui ligaseks muutuvad ilmad
Ja pimedusse langevad päevad.
Ja ära siis rändavad hinged
Ja maa peale jätavad mure.
Ja ära siis lähevad hinged,
Ei peagi nad tagasi tule.
***
On armastus üks elu ja vihkamine teine,
On aega antud surra ja eladagi meile.
On ühel sõbraks Jeesus ning teisel hoopis Juudas,
Kuid piibel meid ei aita, vaid südant tuleb kuulda.
Ja ükskord tuleb ingel, kel Surm on nimeks pandud
Ja mitte ainult neile, kes piiblil valet vandund.
On naeratuse huulil loond maailma suurim kunstnik,
Kuid see ei olnud Jumal, vaid lihtne inimpisik.
See on seesama pisik, kes aina lõppu ootab,
Ta iseenda saatan, ta aina kurjust toodab.
Ja inimene usub, et tema pole rumal,
Et lolluses on süüdi vaid hoolimatu Jumal.
Kui ükskord eraldaks ta reaalsusest need müüdid,
Siis mõistaks ta, et selles ta ainsana on süüdi,
Et maa on hall ja kole ning päikseta on päev,
Et iseenda Jumal ta on ning selleks jääb.
Ja teisel hetkel peeglist ta oma nägu vaatab
Ning õnnetuseks märkab, et ta on hoopis saatan.
Ta eluküünal kustub siis ühel kurval päeval
Ning teised lõpuks inimest, vaid inimest tas näevad,
Sest inime on Jumal vaid oma eluaja,
Ning pärast surma enam ta Jumalat ei vaja.
Ta linnuna siis lendab vaid meie peade kohal,
Tal endast on siis küllalt, saab päiksest talle Jumal.
***
Oh, ilus valge tuvilind,
Kas laenaksid mul’ tiibu,
Ma üle maa siis lendaksin
Ja pilve külge liibuks.
Kui lapsepõlve meenutan,
Siis pisar tuleb silma,
Sest olen kaua unistand,
Et kõrgelt näen kord ilma.
Sest väike olin ma veel siis
Ja kõik must kõrgem oli.
Mul puudus tiibade partii,
Mul’ öeldi: „Puudel roni!”
Oh, helevalge tuvilind,
Kas saaksin tiivad päevaks,
Ma üle puude lendaksin
Ja unistuse täidaks…
***
Kahvatu metsa juurte peal
Käib varjude tume mäng
Õnnetuks muudab mind, et seal
On nurmenukk-lille säng.
Üksinda nukralt tukub seal,
Keeb hinges tal nukrus ja äng.
***
Istun punases kõrbes –
Ootan siin lillede sadu.
Päike piilub mind kõrgelt,
Jalus mul sisiseb madu.
Hiljem pimedas kõrbes
Ootan ma tähtede tantsu.
Terve keha mul kõrbeb,
Madu mu käest nokib ampsu.
Hommikul ärkan ma liival,
Kehatult, jäsemetult.
Kõrvadest saavad mul tiivad,
Lendan ma ära siit maalt.
Lendan ma sinna, kus iial
Sadamast lõpeta lill,
Maale kus isegi liival
Pehme võib olla mu häll.
Vaatan tähtede tantsu,
Iial ei ära see lõppe
Ega ka lillede sadu –
Tulevad kõik nad mu rüppe.
***
Kord kuuvalguse magusad pisarad
Mu õnnetuis silmis naeravad
Ja jõelainete sinised kübarad
Mind endasse hellalt kaevavad.
Kord puulehtede rohuselt lõhnavad
Uned mu endasse tõmbavad.
Siis leian ma rahu, leian armastuse
***
Tahaksin teha sulle pai,
Siis naerataksid sa.
Tahaksin kallistada vaid,
Et naerataksid sa.
Naerata mulle palun vaid,
Kui teistele ei saa.
***
Kui kord mustaks määrdub kuu
Ja öö on lumekarva
Ja kui märjalt nuuksub tuul
Ja päike naerab harva.
Kui on piimast valgem vares
Ja piim on lubjamaiku
Ja kui puhtus lõhkeb valest
Ja maailmas pole paiku,
Siis vaid lootus püsib mul,
Et öö saab tõrvamustaks
Ja saab päiksest jälle kuld
Ja piim saab jälle maitsvaks.
Ja siis ilmas on mul koht,
Kus tuules naerab uks
Ja on roheline roht.
Vaid seal saan muretuks.
***
Mind kummitab mälestus purunend päevast
Ja ribadeks lõigatud sinisest taevast.
Sel päeval ma nägin, kui päike läks pooleks
Ja lindude parved jäid saatuse hooleks.
Ma mäletan hästi ,et päikese tükke
Siis korjasin kaldalt, kuid kukkusin jõkke,
Ent märjaks ei saanud, jäid kuivaks mu jalad,
Sest jõgi läks ära, jäid sängi ta kalad.
Ma tõusin siis püsti ja vaatasin kalu,
Mu südame täitis üks kõrvetav valu:
Nad hingata kuival ei kuidagi saanud,
Neid surnute maale vaid viia võis saatus.
Siis vaatasin üles, mu pilk kaotas läike,
Sest õnnetult nägin vaid tükikest päiksest
Ja sinises taevas nii suur oli mõra
Ja pragunes jalge all muldadest põrand.
Ma tundsin, et midagi ette peab võtma
Ja nõidade juurde ma seadsin end sõitma,
Kuid hobune lagunes istme all ära,
Nüüd ainsamaks lootuseks tõsta jäi kära.
Ma vastust ei saanud, ei kippu, ei kõppu,
Kas nõiad ei aimandki maailma lõppu?
Nüüd teadsin, et aidata keegi ei suuda
Ja purunend päeva ka keegi ei muuda.
Kuid äkitselt märkasin eemal üht siili,
Kes käes hoidis purgi sees PVA-liimi.
Nüüd mõtlesin: „Milleks ma nõidasid seebin?
Ma maailma kildudest kokku taas kleebin!”
Rahamäe ratsanikud
Sada ja üks peata ratsanikku,
Kes istuvad kullakoorma tipus,
Tõstavad sini-must-valge lipu,
Mängides rahvaga pimesikku.
Rahval on silmad nüüd rätiga kaetud,
Jäänud vaid üksikud nägijad veel,
Kuid väikeseks kärbit’ on alama keel:
Kaebed saavad kulla alla maetud.
Kullamäe jalamil seisatan ma,
Hambaga katsun metalli ehtsust –
Oh, seda Jumala vempu ja kelmust:
Kassikuld narrid pannud kaklema!
Seepärast lõpetan kaebamise –
Nad endid on narriks teinud ise!
***
Üks täht mulle taevas kord pilgutas silma,
Mu süda läks soojaks sel ööl.
Kui varem mu hing õhkas süngust ja külma,
Siis nüüd tegi armastus tööd.
Ei hoolinud tõesti sest tähest ma varem,
Ta oli vaid taevas üks kild.
Kuid praegu ma tunnen, et maailm on parem,
Mu murejõe ületab sild.
Ja sillal ma jalutan, oodates teda,
Et taevas ta sähvataks taas,
Kuid otsides taevast, ei mõistagi, keda
Otsima seadsin end ma.
Too täht oli näidand end seksainsaks hetkeks
Ja teisel ta kadunuks jäi.
Kuid iial ei suudaks ma silmade petteks
Ta ilmutust pidada vaid.
Dilemmad
17. 08. 07
Kas mõtted hüveks või hoopis karistuseks on?
Kas ilu siiski võib olla õnne panteon?
Kas igavene surm kaalub elu lõputu
Või olematuse kaalub üles olemus?
Ei vastata me või neile küsimustele
On kõigel oma pluss, mille tapvad miinused.
Toob sõda arengu ühes leinaajaga
Ja elu võrdub vaid surma eelprotsessiga.
On kannatusteski peidus elukogemus
Meid üha targemaks muudab iga tegevus.
Egoism
18.08.07
Igal väiksel asjal
on ilmas oma hing:
Igal põõsal igal puul.
Kõigil omad soovid
Ja elamise kirg:
Nii ka männil männikus.
Siiski ainult ennast
Nad silmas hoiavad,
Teiste hinge purevad.
Kas või oma vennast
Nad hundil toidavad,
Kuigi nõnda ennast
Nad põrgu heidavad:
Enda lõksus surevad.
Armastaja
18.08.07
Armunule toiduks
On armastatu hing.
Armastatu lõhnast
Vaid täitub tema rind.
Armastuse võidust
ka terves maailmas
unistab ta võimust
ja ihast joobumas.
Suudaks ta vaid mõista,
Et armastus on püha.
Ta vaid rõõmust hõiskab,
Et enda omaks teha
Kõike mida ihkab,
Nii-öelda armastab.
Päike
18.08.07
Päikesevalgus toidab me sugu
Kannab me rõõme, pigistab valu.
Olgu me sead ja aupuudest nürid
Päikene ikka kõrgusse pürib.
Saagu või kõigist kuningad, keisrid,
Oleme ikka vaid Päikese meislid,
Mõttetud oobrid, alasti orjad –
Mägedes Päike loorbereid korjab.
Püüab igaüks tõestada õigust
Hoida enda käes lõputut võimu.
Poleks meil Päikest, sündi meil polnuks,
Emakse Maa peal siiski me tolmuks.
On alles noor me õnnetu sugu,
Teenimatult meist peetakse lugu.
Elu mõte
18.08.07
Elul on vähemalt musttuhat mõtet
Privaatne neist viimne kui üks.
Meile ei paljasta ainsatki tõde:
Nii muutuks ta igavamaks.
Siiski on juhtund’, et üks või ka mitu
Mõnd mõtet sai katsuda neist:
Kõrvetav valu neid tabas siis rinnus
Ja sellele järgnes suitsiid.
Valede küüsis on mugavam olla,
Sest tõekoorma raskus on karm.
Hingetult lesima tõdede alla
Me jääks ja me tekiks saaks kalm.
Jäägu siis teadmata saladus parem,
Muidu ta mataks meid hiljem või varem.
Milleks armastus?
18.08.07
Mu silmile sa toiduks
Ja pisaraile rätiks.
Mu hommikule koiduks
Ja õhtul sa mu tekiks.
Su naeratusest väge
Ja rammu häälest vaiksest
Saan liigutamaks mäge
Ja toomaks alla päikest.
Su kõrvad on mu päevik,
Kus kribin saladusi
Neist ammu läinud päevist,
Mis unustusse väsind.
Sa minu eluaja
Ja hinge tunnistaja.
Piirid
18.08.07
Igal uksel siin ilmas on lävi
Igal aknal on raam:
Piirid, millest ei murda saa läbi
Sisse meid piiravad.
Nurmenukul on õis ja on juured,
Taeval on horisont.
Seina külge end poovad kõik tuuled,
Terveks saab lõpuks sant.
Kõigel algus ja lõpp on siin ilmas,
Kõigel kulminatsioon.
Elu lõppeb ja surm kohe algab
Vahel on kulgemistsoon.
Võimalusi on üks ühe vasta,
Kui kestab operatsioon.
Kes jääb peale?
19.08.07
Kas elu on hinge või mõistuse rada,
Mõtteist või vaimust me loodud?
Kas eesmärgiks antud meil otsida tõde
Armu või teadmiste kaudu?
Kas looduse skeemis meid mõistetud tippu
Olema deemoniks, ingliks?
Või oleme tõstnud omade lippu,
Ilma et õigust meil mingit?
End tunneme võib-olla liigagi julgelt,
Kartmata looduse võitu.
Ta esiti vaikuses tasaselt kulgeb:
Tormid siis algavad sõitu!
On kindel, et millalgi saabuvad ajad,
Kui ristuvad meite ja looduse rajad!
Eneseimetlus
20.08.07
Meid köitesse eneseimetlus kerib
Ja endasse imevad peeglid.
Küll tumestab ilma me egode vari,
Mis murrab kõik sündsuse reeglid.
Meid pimestab peeglite ahvatlev hiilgus
Ja naudingud kutsuvad ligi.
Ei märka me päikese kollakat kiirgust,
Sest enesest küllalt meil niigi.
Ei armastust tunne me kellegi vastu,
Vaid ihad meis süütavad leegid.
Me kellegi ette ei põlvele lasku,
Kui selleks ei sunni meid keegi.
Meist saanud on pimedad, kurdid ja tummad,
Meid ainult me närune peegelpilt lummab.
Eksistents
25.08.07
Triivib merel tormide kuningas
Ja taevas valvab kuujumalanna.
Lainte vahel patrullib heeringas
On kaljukivi tunnimees rannas.
Kõigil meist on määratud kohustus,
Ei mõttetu nii eksistents tundu:
Jõude istudes tabaks meid ahastus,
Sest nõnda kogu ühiskond manduks.
Päeva aegu päike meid valgustab,
Kuid öösi teda kuuketas asendab.
Pimeduses koi riideid augustab
Ning rõivapuru hiljem meid masendab.
Tegevuse tulem ei määragi,
Kui ei viili me töötamast päevagi.
Hüved ja pahed
25.08.07
Ülim hüve on see,
Kui annad viimasest palast ampsu
Sellele, kel suurem on nälg.
Ülim headus on see,
Kui kingid ballil sa viimase tantsu
Sellele, kel lombakas jalg.
Ülim voorus on see,
Kui ainult tarkus sind kadedaks muudab,
Ilma et sind kimbutaks äng.
Ülim õiglus on see,
Kui sinu matustel rahvahulk nutab,
Kaetud sul lilledest säng.
Ülim pahe on kurjus –
Et selle triumf ja võit vaid nurjuks.
Saatus
26.08.07
Eile ma kohtusin saatusega
Ta seisatas otse mu mann.
Oleksin leppinud kaotusega,
Kui poleks ta võimalust and’.
Välgust ma oleksin rabatud,
Kui meetri vaid kõndinuks veel.
Piksenool oleks mind tabanud
Ja lõpnud oleks mu tee.
Varem ei osanud hinnata,
Et antud mul elu nii hea,
Kuid eilset nüüd meeles ma pean.
Maailma lõppu võin rännata,
Kuid iial mul meelest ei läe
See saatuse kummitav päev.
Meeled
29.08.07
Oh, oleks mul pimeda silmad:
Siis oskaksin pimedust kiita,
Ei morjendaks pimedad ilmad
Ja pimedas muru võiks niita.
Oh, oleks vaid kurdid mu kõrvad:
Siis oskaksin hinnata vaikust,
Ei vaikus mind pööraks siis kurvaks
Ja ooper ei toidaks mu laiskust.
Kuid oleks mul bakteri mõistus:
Mind meeletu igavus murraks,
Mu olevik oleks siis raiskus
Ei pöörduks ma rõõmsaks ei kurvaks.
Ei olla sa lihtsalt et olla,
Sest muidu käiks eksistents alla.
Võitlus
29.08.07
Ei võitluses endaga võitjaks saa tulla:
On vastane liigagi võrdne.
Ei väitluses endaga targem saa olla:
On konkurents tuhandekordne.
Ei maadluses endaga peale saa jääda,
Sest alla ei mahuks siis keegi.
Ei jooksudes endast saa tormata mööda:
Need lõppevad nii või naa viigis.
Ei häälekam olla sa vaidluses endast:
Jääd kaotajaks – kindel kui kalju.
Ei kõrgemal olla saa hüpates endast,
Sest kukkuda niisama palju.
Kuid parem saab olla su eilsest su täna,
Sest homme sa pole ju enam seesama.
Vanaviisi armastus
29.08.07
Su hingepilt on kalliskivi läikestki õrnem,
Mu südamesse sinu sosin igaveks kõrbend’.
Oh, pillu minu kõrvadesse mõnigi lause,
Oh, enne kui minu vana rammuke raugeb.
Ei tunta enam vanaviisi armastust ilmas
Küll aina ikka korrakse: sul ilusad silmad!
Oh, piilu minu silmadesse, nagu see juhtuks,
Oh, enne kui minu vana tuleke tuhmub!
On soojust iga koiduga nii ivakse vähem,
On pime iga ehaga nii natukse lähem.
Oh, emba minu õlgasid ja nurru mu kaisus,
Oh, enne kui minu vana vaimuke vaibub.
Oh, suudle minu huultele, mis külmast on luitund’,
Oh, enne kui minu vana suukene suikund’.
On maakera vaevatud sammudest
25.04.08
On maakera vaevatud sammudest,
mis aegade algusest ammusest
meid eludest surma on viind’.
On alles vaid üksikuid jälgesid,
mis läbivad sugude põlvesid
ja meilegi nähtavaks jäänd’.
Ja vähe on säilinud neid,
mis jäädavalt mõjutand’ meid
me ajaloo radade pääl.
Need jäljed küll kadunuks jäänd’,
ent mälestus nendest on jääv.
Pääsuke, pääsuke
25.04.08
Väljas on lumi
ja pääsul on külm.
Nokib ta sulgi,
mil härmatis üll.
Pääsuke, pääsuke,
lõunas su vennad,
kus soojendab päike
ja tuuled on hellad.
Tormid on jäised
ja pakane valla.
Kõik oma käised
on käärinud alla.
Linnuke, linnuke,
lõunas su kaasa,
siristab, lennates
niidul ja aasal.
Jäätund’ su silmad
ja suled on murdund’:
koledad ilmad
su teinud on surnuks.
Pääsuke, pääsuke,
lõunas su velled
lennates päikeses
peavad su peied.
Mõrvari palve
26.04.08
Põlvitad kullast palees
ja palud jumalailt andeks,
sa sõnu ritta sead vandeks,
et iialgi kurja ei tee.
Endalt sa iial ei küsi,
kas väärid halastust üldse,
kui seljatagune hülsse
on täis kuni elus sa püsid.
Jumalailt palud sa armu,
sest nii on varemgi tehtud,
sest ette nõnda on nähtud,
sest nende ees tunned hirmu.
Kui ainult sa seda teaksid:
sa ennast vaid kartma peaksid.
Priius
26.04.08
Kord istud sa toolile maha
ja peeglisse läkitad pilgu:
sa märkad, et silmadest kahaneb
säde see enam ei vilgu.
Küll tuletad meelde sa noorust
ja lapsena visatud vempe,
kuid ajades taga vaid voorust
nüüd oled üks tuhmuse tempel.
On hallimaks jäänud su kihar,
mis säras kord päikese kullas,
ja peitu on pugend’ su viha,
mis aastate eest aina hullas.
Sa peeglisse vaatad ja märkad,
et kurjus su silmades hõõgub.
Ei enam neis armastus ärka,
ei enam neis virvenda rõõmu.
Su tunded on varjunud peitu:
su hinge nüüd täidavad reeglid.
Ei enam sa kaotusest heitu,
ei vaata end võidukalt peeglist.
Kumb etem, kas priius, moraal?
Kas reeglitest õnne võib leida?
Ei! sest on vabadus, priius me Graal.
Esimene ja teine
27.04.08
Teeme nii:
Mina olen Esimene, sina oled teine.
Jookseme ümber puu.
Kes jõuab Esimesena, see võidab,
kes tuleb viimasena, see kaotab.
Mina olen Esimene, seega võidan,
sina oled teine, seega sina jääd viimaseks. Ja kaotad.
Nii teeme, sest Mina ütlen nii.
Mina olen Esimene.
Mina ütlesin Esimesena.
Mina jooksen Esimesena ümber puu.
Mina olen Esimene, sina oled teine.
Teine kord oled sina teine ja Mina Esimene.
Mina. Mina. Mina.
Pimedus
27.04.08
Näe! Taevas on must,
päike on pagenud pilvisse.
On oodata hukatust,
kurja me ihhu ja hingesse.
Kae tumedat vihma,
mis söövitab õelust me aimu,
ta imbub me lihha
ja tükkhaaval vallutab vaimu.
Näe päike on kustund’,
pimedus valitseb loodust,
kõledus suretab lootust,
me mõistus on mustund.
Näe! Näe!
EI NÄE…
On pimedaid õnnistatud,
sest nad ei ole iial näinud pimedust.
Te ei mõista?
Muidugi!
Te olete näinud valgust,
seega teate, mis on pimedus!
Nemad ei tea.
Murelik päkapikk
Oli kord üks päkapikk,
kel mured olid suured:
istus kuub tal liiga pikk
ja jalgu jäi see lumes.
Nõnda käiski väike mees,
et igal sammul kündis
tal nägu jälle lume sees
ning aina hinges tundis:
„küll on ikka vedand’,
et praegu pole kevad!“
Miku ja päkapikk
Küll on kole,
oh kui kole!
Püüdis kinni väike Miku
pesuehtsa päkapiku.
Teda piinab ühtelugu,
peksab nii et seda nägu.
Habet kisub, näpistab,
juustest aina tutistab.
Vintsutab ja väntsutab,
väävelhappes tantsutab.
Jõuluvana vaene päka
iial enam ei saa näha.
Miku on ju hull sadist:
piinapink ta lemmikriist.
Jõuluvana, viinanina
Jõuluvana punanina,
küljes raske viinaviga,
põdes hommikul pohmelli,
pärast rasket jõulutralli.
Värisesid jalad-käed,
oksest täitund kuuekrae.
Paitas habet koidukiir,
laual ootas aspiriin.
Jõulurahu ootel
Ärkab hommikul Salim:
on jõulud tulnud kätte!
Kuuse all on uus Galil
ja padrunikassette.
Viskab relva kohe õlga,
salved kiirelt laeb:
kätte nõudma verevõlga
naabri poole läeb.
Naaber vappub üle kere:
tule, Allah, appi!
Varsti tuba upub verest,
laip saab koha kappi.
Nüüd on vaikne jälle kõikjal:
Salimilegi mahub
hinge kõige kurja võitja –
õnnis jõulurahu.
Hunt põõsas
Hunt kord põõsas passis, uuris,
mis küll toimub naabri kuuris.
Seisis lambaid mitu sada,
ühes viirus pikki tara.
Märkas aga: kuuri varjus:
seisab ringis mitu karjust,
nende keskel paljas naine:
küllap see vist pole kaine!
Äkki ajas jalad harki,
palus appi Naabri-Marti.
Naine karjus, juukseid kiskus,
nõnda sündis Jeesus Kristus.
Emode jõulud
Emodel käis jõuluvana,
nuttis: „Lapsed, olen vana,
kotti mul ei ole manu,
ei ma koti raskust talu.
Seisab õlul maailma raskus,
sellepärast kingid taskus.
Samas on mul veel üks mure -
kingid pole kuigi suured,
ei neid jaksaks enam kanda,
ega hiljem üle anda.
Tambet, sulle on mul seep,
mil žiletiterad sees,
Lembile tõin tikutoosi
ja bensiini terve vaasi,
Marile tõin noakomplekti
sinna juurde soolatopsi.
Kuigi rahaga on kitsas,
kaasa tõin ka väikse vitsa,
et nüüd enne sööki teha
triibuliseks teie keha.“
Lammas ja pension
04.10.08
Elas kord väikene lammas,
kel suur oli pensionisammas.
Samba all irvitas pension,
kole kui Marilyn Manson.
Suur oli pension, suur oli sammas,
Pensionit samba alt sikutas lammas.
Pension vaid naeris ja venitas tatti,
lammas nüüd mängis vene ruletti.
Päästik see kiilus ja lammas lõi käega,
ei surmata saa end miskise väega.
Pension seal samba all naeris vaid pihku,
lammas küll lükkas, kuid sammas ei nihkund’.
Kurb oli lammas ja pension vaid muigas,
sigagi eemal sääl itsitas-ruigas.
Tõmbas siis lammas nüüd silmuse kaela,
et päästa end lõputust murest ja vaevast.
Nöör aga katkes ja libastus lammas,
pensioni naerust tudises sammas.
Ei häbil nüüd otsa ei ole ei äärt,
teeb lammas vaid nukralt, sosinal: „Mää!“
Siis aga hüppas tal pähe idee,
kuis pensioni samba alt vabaks ta teeb.
Nööri ta sidus pensionil kaela,
küll oli tööd ja küll oli vaeva.
Puu külge teise otsa ta sidus
linna siis kiirel kapakul lidus,
apteegist tõi ta liitri burgeeni,
tegi sest pensionil maitsva kokteili.
Mööda läks tund ja mööda läks kaks,
korraga sammas see purunes, raks!
Pensionit nüüd aga lammas ei leidnud,
Kuu pärast selgus, et põõsastes peidus.
